Olen 4 tütre ema ja väikse poisi vanaema. Abikaasa, tütar, minia, õde .. rollid, mida ma kannan erinevate inimeste jaoks. Minu lugu jõudmaks kogemusnõustajani. Esimesed 2 last tulid mu ellu üsna noorelt, praegused 20 aastased ilmselt imestavad või põlastavad. Esimene tütar sündis 17 aastaselt ja teine 20 aastaselt. Tagasi vaadates – raske kuid ilus aeg. Praeguses hetkes olen uhke enda üle, et keerulistes perekondlikes suhetes ellu jäin, oma kindlameelsuse, rõõmsa oleku säilitasin ja andsin lastele parima mis mul tol hetkel anda oli.

Minu jaoks koosneb elu etappidest, nii on olnud mul lihtsam elus edasi liikuda. Nii tõi uus eluetapp mu ellu uued inimesed, ka imearmsa 6 aastase tüdruku. Sel hetkel tundsin ma ennast õnnelikuma inimesena maailmas. Minu lapsed võtsid päris kiiresti uue etapi vastu. Nii said nad endale juba suure õe.

Mina sain kogemuse ja õppetunni, millest taastumine veel praegugi käib – alkoholism ning alustasin tutvusmist kaassõltuvuse teemaga. Sel hetkel ma seda ei teadvustanud.

Tommy Hellsten „Jõehobu elutoas“ – Lähisõltuvus on haigus või haiguslaadne olukord, mis tekib siis kui inimene elab kõrvuti jõulise ilminguga ega suuda endale selgitada, vaid lihtsalt sobitub sellega. Sobitumine toimub, nagu mäletame, sel kombel, et inimene aitab endas paiknevat reaalsust – last, ja arendab välja vale-mina, mis teeb võimalkuks sobitumise või on sobitumise tulemus. Nii ma sobitusin.

Kuni aastani 2003 kui elu andis suuri katsumusi. Ootamatult suri mu imearmas vanaema, kes mind suure osa elust kasvatas, hoidis ja toetas. 2 kuud hiljem korduvate krampide ja kiirabi kutsumiste tagajärjel, võeti mu vanim tütar haiglasse uuringutele ja diagnoositi epilepsia. Veel 2 kuud hiljem suri ootamatult mu kõige noorem vend, olles alles 15 aastane.

Sellised sündmused elus panevad ka kõige tugevamad inimesed küsima – miks? Edasi tuli mul leida üles enda seest jõud, et teada saada, õppida, kogeda… Sain sellega päris ilusti hakkama ning jätkasin elu. Sündis mu kõige noorem tütar, kes tõi meie ellu värskust, rõõmu ja usku paremasse homsesse.

Viimase lapsega kodus olles, mõtlesin peatsele tööleminekule ning puudus igasugune soov taaskord klienditeenindajaks minna, teha pikki vahetusi ja kodust palju ära olla.

Palusin ja saatsin universumile sõnumeid muutuste kohta. Ja muutused saabusid – koduvalla lehes avaldati kuutus, et soovitakse välja õpetada peretugiisikuid. Vaja oli valmis kirjutada motivatsioonikiri ja see ära saata. Ma tundsin, et just see on see mida ma teha tahan. Kandideerisin ja sain õppele. Lõpetasin Tartus SA Dharma Koolituskeskuse „Tugiisiku baaskoolituse“.

Alustasin tööd ühe perega, millele järgnes teine ja kolmas. Väikse lapse rühmas oli üks armas poiss, kellel oli käitumisega probleeme. Pakkusin lasteaias neile abi tugiisiku näol lapse tugiisikuks. Olime ju koolituse käigus õppinud erinevaid teemasid ja see oli jüts see koht, kus ma sain enda teadmisi rakendada. Valla sotsiaaltöötajaga läbirääkimised möödusid positiivselt ja nii ma seal töötasin kolm aastat. Kui juba sellel alal töötada, märkad paljugi, mida veel teha.

Alustasin kavandamist Taaskasutuskeskuse avamiseks. Ikka on ju nii, et paljudel on asju või riideid üle ja on inimesi, kelle on asju/riideid puudu ja kui need ühendada, saab suurepärase Taaskasutuskeskuse. See toimib tänaseni. Niisiis olin jõudnud uude etappi, kus kus minu sees toimusid muutused ja alkoholismi oli raske välja kannatada.

Nii jõudsin ma aastasse 2013 kus ma lahutasin oma abielu, võtsin oma asjad, oma noorima tütre ja sõitsin Võrust Tallinnasse. Minu vanem tütar, oli siis juba 21. Peale minu kolimist elas ta oma bioloogilise isa ja vanavanaema juures kuid hiljem saime koha kogukonnateenusele, kus ta on siiani.

Võrust Tallinnasse kolimine, ei olnud emotsionaalselt kerge. Sõbrad, vanemad, kõik, mis oli nii tavaline, oli ühtaegu nii teistmoodi. Tuli kohaneda, sest see oli minu otsus. Kohanesin, leidsin töö ja õppisin kogemusnõustajaks. Tugiisiku töö, mis mulle siiani väga meeldib kuid on vähe tasustatud, leidsin ma Viimsi vallas. Seal viis elu mind kokku imearmsa perega, kelle üks tütar oli liikumispuudega. Sealt sain kogemuse olla abiks Haapsalu Neuroloogilises Rehabilisatsioonikeskuses.

Elu aga on selline kus peale meeldiva töö, on tarvis ka endale, lapsele süüa ja riideid osta. Teatavasti seda mitte keegi tasuta ei anna.

Peale mitmeid katsetamisi ja proovimisi erinevatel aladel töötades, leidsin ma ennast selle aasta alguses mustast august. Auk, milles valgust enam polnud, auk, mis ei lase enam välja. Asi oli nii hull, et ma ei suutnud voodist välja saada, et tööle minna. Mis minuga toimub, oli suur küsimus minu peas. Iga asi, vestlus viis mind pisarateni, mis voolasid valimatult igal ajal. Pöördusin perearsti poole ja sain soovituse magada, leida positiivseid tegevusi ja tablette. Kust ma leian positiivseid tegevusi, kui ma ei näe, et üldse millelgi oleks midagi positiivset. Võtsin antidepressante 3 nädalat. Magasin palju ja peale 3 nädalat, otsustasin, et leian endale tegevuse. Hakkasin kõndimas käima, sest kõndimine on mulle eluaeg meeldinud. Päev päevalt hakkas parem, ma märkasin päikest ja must auk hakkas kahanema.

Nii asusin läbi Eesti Töötukassa Ettevõtluskoolitusele. Esimene peatükk, kus tuleb mõelda mida sa soovid teha, viis mind mõttele, mida ma oskan ja armastan teha.

Mulle meeldib aidata ja kasulik olla. Mulle meeldib kui ma saan läbi enda loo ja läbi enda kogemuste kellelegi toeks olla, näidata, et tunneli lõpus on valgus. Ning toetada mõttega „Kõik on väljamõeldav“. Kogemusnõustamise teenus on see, mida ma nüüd tegema hakkan.

Selline on minu lugu.