Tee kogemusnõustamiseni

Minu lugu

Olen nelja tütre ema ja ühe väikse poisi vanaema. Ema,abikaasa, tütar, minia, õde – need on lood, mida ma endale räägin ning rollid, mida ma kannan erinevate inimeste jaoks. Siin on  minu  kogemusnõustajaks saamise lugu.

Esimesed kaks last tulid mu ellu üsna noorelt. Esimene tütar sündis 17 aastaselt ja teine. kui olin 20. Tagasi vaadates – raske kuid ilus aeg. Olen enda üle uhke, et keerulistes perekondlikes suhetes ellu jäin, oma kindlameelsuse, rõõmsa oleku säilitasin ja andsin lastele parima mis mul tol hetkel anda oli.

Minu jaoks koosneb elu etappidest, nii on olnud mul lihtsam elus edasi liikuda. Kui minu esimesed lapsed olid 6- ja 3 -aastased, tõi uus eluetapp mu ellu uued inimesed, nende seas ka imearmsa 6-aastase tüdruku. Sel hetkel tundsin ma ennast õnnelikuma inimesena maailmas. Minu lapsed said endale juba üsna suure õe ja võtsid uue etapi päris kiiresti vastu.

Mina sain kogemuse ja õppetunni, millest taastumine veel praegugi käib – toimetulek  alkoholismiga minu ümber. Tegin algust uurimise ja õppimisega, mis asi on kaassõltuvus. Et ma ise seda “põen”, seda ma sel  hetkel ei teadvustanud.

Tommy Hellsten „Jõehobu elutoas“ – Lähisõltuvus on haigus või haiguslaadne olukord, mis tekib siis kui inimene elab kõrvuti jõulise ilminguga ega suuda endale selgitada, vaid lihtsalt sobitub sellega. Sobitumine toimub, nagu mäletame, sel kombel, et inimene aitab endas paiknevat reaalsust – last, ja arendab välja vale-mina, mis teeb võimalikuks sobitumise või on sobitumise tulemus. Nii ma sobitusin.

Kuni aastani 2003, kui elu andis suuri katsumusi. Ootamatult suri mu imearmas vanaema, kes mind suure osa elust kasvatas, hoidis ja toetas. Kaks kuud hiljem  võeti mu vanim tütar  korduvate krampide tõttu haiglasse uuringutele ja diagnoositi epilepsia. Veel kaks kuud hiljem suri ootamatult mu kõige noorem vend, olles alles 15 -aastane.

Sellised sündmused elus panevad ka kõige tugevamad inimesed küsima – miks?  Mul tuli leida üles enda seest jõud, et teada saada, õppida, kogeda… Sain sellega päris ilusti hakkama ning elu jätkus. Sündis mu kõige noorem tütar, kes tõi meie ellu värskust, rõõmu ja usku paremasse homsesse.

Viimase lapsega kodus olles mõtlesin peatsele tööleminekule. Mul puudus igasugune soov olla taas kord klienditeenindaja, teha pikki vahetusi ja olla kodust palju ära.

Palusin ja saatsin universumile sõnumeid muutuste kohta. Ja muutused saabusid! Koduvalla lehes avaldati kuulutus, et soovitakse välja õpetada pere tugiisikuid. Tundsin, et just see on see, mida ma teha tahan. Kirjutasin motivatsioonikirja, kandideerisin ja sain õppele. Lõpetasin Tartus SA Dharma Koolituskeskuse „Tugiisiku baaskoolituse“.

Alustasin tööd ühe perega, millele järgnes teine ja kolmas. Minu väikese tütre rühmas oli üks armas poiss, kellel oli käitumisprobleemid. Diagnoosiks pandi talle autismispektri häire. Pakkusin lasteaiale abi ja hakkasin talle tugiisikuks. Olime ju koolituse käigus õppinud erinevaid teemasid ja see oli just see koht, kus ma sain enda teadmisi rakendada. Töötasin tugiisikuna kolm aastat.

Kui juba sellel alal töötada, märkad paljugi, mida veel teha.

Alustasime ettevalmistusi Taaskasutuskeskuse avamiseks. Ikka on ju nii, et ühtedel on asju  üle ja teistel puudu –  kui need ühendada, saab suurepärase Taaskasutuskeskuse. Keskus toimib tänaseni. Niisiis olin jõudnud uude etappi, kus minu sees toimusid muutused ja alkoholismi oli raske välja kannatada.

Nii jõudsin ma aastasse 2013, mil ma lahutasin abielu, võtsin oma asjad, noorima tütre ja kolisin Võrust Tallinnasse. Teised lapsed olid juba piisavalt suured ja tulid ise toime. Minu vanim tütar, keda pärast  kümneaastaselt saadud epilepsia diagnoosi tabasid ärevus, depressioon ja muud tervisehäired, oli siis juba 21-aastane. Peale minu kolimist elas ta oma bioloogilise isa ja vanavanaema juures, kuid hiljem saime koha kogukonnateenusele, kus ta on siiani.

Kogukonnateenus on Erihoolekandeteenuse, mis  on suunatud inimestele, kes vajavad oma vaimse tervise olukorra tõttu igapäevaelus juhendamist, nõustamist, kõrvalabi ja järelevalvet erihoolekande tegevusjuhendaja poolt ning kellele teiste hoolekande abimeetmetega ei ole vajalikku abi võimalik osutada.

Võrust Tallinnasse kolimine, ei olnud emotsionaalselt kerge. Maha jäid sõbrad, vanemad, kõik, mis oli nii tavaline, oli ühtaegu nii teistmoodi. Ent tuli kohaneda, sest see oli minu enda  otsus. Kohanesin, leidsin töö ja õppisin kogemusnõustajaks. Tugiisiku töö, mis mulle siiani väga meeldib kuid on vähe tasustatud, leidsin ma Viimsi vallas. Seal viis elu mind kokku imearmsa perega, kelle üks tütar oli liikumispuudega. Sealt sain kogemuse olla abiks Haapsalu Neuroloogilises Rehabilisatsioonikeskuses.

Tugiisiku töö on selline, mille puhul on hea, kui on olemas materiaalne tugi, sest palk, mida ma teenisin, oli väike ja töötada sai vaid käsunduslepinguga. Pidin otsima tasuvamat tööd.

Peale mitmeid katsetamisi ja proovimisi erinevatel aladel , leidsin ma ennast mustast august. Sellisest, milles valgust enam polnud. Auk, mis ei lase enam välja. Asi oli sedavõrd hull , et ma ei suutnud voodist välja saada, et tööle minna. Mis minuga ometi toimub, küsisin endalt. Iga olukord või vestlus viis mind pisarateni, mis voolasid valimatult. Pöördusin perearsti poole ja sain soovituse magada, leida positiivseid tegevusi, lisaks kirjutas ta mulle antidepressante. Kust ma leian positiivseid tegevusi, kui ma ei näe, et üldse millelgi oleks mõtet. Võtsin tablette kolm nädalat. Magasin palju ja peale kolme nädalat, otsustasin, et leian endale tegevuse. Hakkasin kõndimas käima, sest kõndimine on mulle elu aeg meeldinud. Päev-päevalt hakkas parem, ma märkasin päikest ja must auk hakkas kahanema.

Nii asusin läbi Eesti Töötukassa Ettevõtluskoolitusele. Koolituse esimene osa, kus tuleb mõelda, mida soovid teha, viis mind arusaamani, mida ma oskan ja armastan teha.

On eluliselt oluline, et eesmärk oleks midagi sellist, mida tahad. Mitte arvad, et suudad vaid tõeliselt tahad.

Ma olen olemas ja päriselt kuulamas tänu oma kogemustele, õppimistele,  sarnases olukorras olemisele. Ma tean, kui oluline on, et sind kuulatakse, sest iga kord ei olegi vaja, et keegi midagi ütleks või nõu annaks. Ja vahel on vaja just kedagi,  kes aidata saab.

Vabatahtlik : https://helpific.com/et ja https://www.abitaja.ee/