Tee kogemusnõustamiseni

Minu lugu

Olen nelja tütre ema ja ühe väikse poisi vanaema. Ema, abikaasa, tütar, minia ja
õde – need on lood, mida ma endale räägin ning rollid, mida ma kannan erinevate
inimeste jaoks. Siin on minu kogemusnõustajaks saamise lugu.
Esimesed kaks last tulid mu ellu üsna noorelt. Esimene tütar sündis, kui olin 17 ja
teine, kui olin 20. Tagasi vaadates oli see raske, kuid ilus aeg. Olen enda üle uhke,
et keerulistes perekondlikes suhetes ellu jäin, oma kindlameelsuse ja rõõmsa
oleku säilitasin ning andsin lastele parima, mis mul tol hetkel anda oli.
Minu jaoks koosneb elu etappidest, nii on mul olnud lihtsam edasi liikuda. Kui minu
esimesed lapsed olid 6- ja 3-aastased, tõi uus etapp mu ellu uued inimesed, nende
seas ka imearmsa 6-aastase tüdruku. Sel hetkel tundsin ennast kõige õnnelikuma
inimesena maailmas. Minu lapsed said endale juba üsna suure õe ja võtsid uue etapi
päris kiiresti vastu.
Mina sain aga kogemuse ja õppetunni, millest taastumine veel praegugi käib –
toimetulek alkoholismiga minu ümber. Tegin algust uurimise ja õppimisega, mis asi on
kaassõltuvus. Et ma ise seda „põen“, seda ma sel hetkel veel ei teadvustanud.
Tommy Hellsten on oma raamatus „Jõehobu elutoas“ välja toonud, et lähisõltuvus on
haigus või haiguslaadne olukord, mis tekib siis, kui inimene elab kõrvuti jõulise
ilminguga ega suuda seda endale selgitada. Ta lihtsalt sobitub olukorraga. Sobitumine
toimub sel kombel, et inimene aitab endas paiknevat reaalsust – last –, ja arendab välja
vale-mina, mis teeb võimalikuks sobitumise või on sobitumise tulemus. Nii ma sobitusin.
Kuni aastani 2003, kui elu andis suuri katsumusi. Ootamatult suri mu imearmas
vanaema, kes mind suure osa elust kasvatas, hoidis ja toetas. Kaks kuud hiljem võeti
mu vanim tütar korduvate krampide tõttu haiglasse uuringutele ja tal diagnoositi
epilepsia. Veel kaks kuud hiljem suri ootamatult mu kõige noorem vend, olles alles 15-
aastane.
Sellised sündmused panevad ka kõige tugevamad inimesed küsima – miks? Mul tuli
üles leida enda seest jõud, et teada saada, õppida, kogeda … Sain sellega päris ilusti
hakkama ning elu jätkus. Sündis mu kõige noorem tütar, kes tõi meie ellu värskust,
rõõmu ja usku paremasse homsesse.
Viimase lapsega kodus olles mõtlesin peatsele tööleminekule. Mul puudus igasugune
soov olla taas kord klienditeenindaja, teha pikki vahetusi ja olla kodust palju ära.
Palusin ja saatsin universumile sõnumeid muutuste kohta. Ja muutused saabusid!
Koduvalla lehes avaldati kuulutus, et soovitakse välja õpetada pere tugiisikuid. Tundsin,
et just see on see, mida ma teha tahan. Kirjutasin motivatsioonikirja, kandideerisin ja
sain õppele. Lõpetasin Tartus SA Dharma koolituskeskuse tugiisiku baaskoolituse.
Alustasin tööd ühe perega, millele järgnes teine ja kolmas. Minu väikese tütre rühmas
oli üks armas poiss, kellel olid käitumisprobleemid. Diagnoosiks pandi talle autismispektri häire. Pakkusin lasteaiale abi ja hakkasin talle tugiisikuks. Olime ju koolituse käigus õppinud erinevaid teemasid ja see oli just see koht, kus ma sain enda
teadmisi rakendada. Töötasin tugiisikuna kolm aastat.
Kui juba sellel alal töötada, märkad paljugi, mida veel teha. Alustasime ettevalmistusi
Taaskasutuskeskuse avamiseks. Ikka on ju nii, et ühtedel on asju üle ja teistel puudu –
kui need ühendada, saab suurepärase Taaskasutuskeskuse. Keskus toimib tänaseni.
Niisiis olin jõudnud uude etappi, kus minu sees toimusid muutused ja alkoholismi oli
raske välja kannatada.
Nii jõudsin ma aastasse 2013, mil ma lahutasin abielu, võtsin oma asjad, noorima tütre
ja kolisin Võrust Tallinnasse. Teised lapsed olid juba piisavalt suured ja tulid ise toime.
Minu vanim tütar, keda pärast kümneaastaselt saadud epilepsia diagnoosi tabasid
ärevus, depressioon ja muud tervisehäired, oli siis 21-aastane. Peale minu kolimist elas
ta oma bioloogilise isa ja vanavanaema juures, kuid hiljem saime koha
kogukonnateenusele, kus ta on siiani.
Kogukonnateenus on erihoolekande teenus, mis on suunatud inimestele, kes vajavad
oma vaimse tervise tõttu igapäevaelus juhendamist, nõustamist, kõrvalist abi ja
tegevusjuhendaja järelevalvet.
Võrust Tallinnasse kolimine ei olnud emotsionaalselt kerge. Maha jäid sõbrad,
vanemad, ja kõik, mis oli nii tavaline, oli ühtaegu nii teistmoodi. Ent tuli kohaneda, sest
see oli ju minu enda otsus. Kohanesin, leidsin töö ja õppisin kogemusnõustajaks.
Tugiisiku töö, mis mulle siiani väga meeldib, kuid mis on vähe tasustatud, leidsin ma
Viimsi vallas. Seal viis elu mind kokku imearmsa perega, kelle üks tütar oli
liikumispuudega. Seoses sellega sain kogemuse olla abiks Haapsalu Neuroloogilises
Rehabilitatsioonikeskuses.
Tugiisiku töö on selline, mille puhul on hea, kui on olemas materiaalne tugi, sest palk,
mida ma teenisin, oli väike ja töötada sai vaid käsunduslepinguga. Pidin otsima
tasuvamat tööd.
Peale mitmeid katsetamisi ja proovimisi erinevatel aladel leidsin ennast mustast august.
Sellisest, milles valgust enam polnud. August, mis ei lase enam välja. Asi oli sedavõrd
hull, et ma ei suutnud voodist tõusta, et tööle minna. Mis minuga ometi toimub, küsisin
endalt. Iga olukord või vestlus viis mind pisarateni, mis voolasid valimatult. Pöördusin
perearsti poole ja sain soovituse magada ja leida positiivseid tegevusi, lisaks kirjutas ta
mulle antidepressante. Kust ma leian positiivseid tegevusi, kui ma ei näe, et üldse
millelgi oleks mõtet? Võtsin tablette kolm nädalat. Magasin palju ja peale kolme nädalat
otsustasin, et leian endale tegevuse. Hakkasin kõndimas käima, sest kõndimine on
mulle elu aeg meeldinud. Päev-päevalt hakkas parem, ma märkasin jälle päikest ja
must auk hakkas kahanema.
Nii asusin Eesti Töötukassa ettevõtluskoolitusele. Koolituse esimene osa, kus tuleb
mõelda, mida sa soovid teha, viis mind arusaamani, mida ma oskan ja armastan teha.

On eluliselt oluline, et eesmärk oleks midagi sellist, mida tahad. Mitte arvad, et
suudad, vaid tõeliselt tahad.
Ma olen olemas ja päriselt kuulamas tänu oma kogemustele, õppimistele ja
sarnases olukorras olemisele. Ma tean, kui oluline on, et sind kuulataks, sest iga
kord ei olegi vaja, et keegi midagi ütleks või nõu annaks. Ja vahel on just vaja
kedagi, kes aidata saab.
Mõtle, et tulevik ootab otsuseid, mida ainult Sina saad teha.
Oled minu juurde väga oodatud, kui:
- SOOVID RAHULIKKU, VAIKSET, TURVALIST KESKKONDA
ÄRAKUULAMISEKS
- VAJAD TUGE JA JULGUSTUST
- SOOVID MÕISTA, MIS ON JUHTUNUD JA NÄHA UUSI VÕIMALUSI
- SOOVID LEIDA MOTIVATSIOONI JA OLEMASOLEVA HETKEGA HAKKAMA
SAADA  
- VAJAD ABI, MITTE PÄÄSTMIST
Kui Sul tekkis huvi, mil moel saan mina aidata sind suuremates
süsteemides kohaneda ja sinu tervenemisprotsessi toetada, siis võta
julgesti ühendust.