Mõtteid

Lapsevanemale

“Kui sünnib puudega laps, kaotame kujutletud lapse,” ütleb Indira Viiralt oma raamatus “Meie perelapsed on erinevad”.

Keegi meist ei ole valmis erivajadusega lapse sünniks – teame me seda ette või mitte. Iga sünd on uus kogemus emale, isale, teistele lähedastele. Me kõik ootame seda maailma ilusamat, tervemat ja tublimat beebit, kes õpib tulevikus hästi, omandab tasuva elukutse. Mõnikord on saatusel teistsugused plaanid.

Kuigi erivajadustega lastest on hakatud rohkem rääkima, ei ole keegi meist ette valmistatud olukorraks, kus peame endale teadvustama, et ka meie laps on puudega, erivajadusega, tal on midagi viga. Kuidas šokk üle elatakse, kuidas endaga sel juhul hakkama saada, sõltub neljast asjast :

  • kuidas sulle räägitakse
  • kas sulle pakutakse kohe tuge ja informatsiooni
  • kuidas sinu lähedased sellesse suhtuvad ja kas nad on toetavad
  • millistesse tingimustesse sa oma lapsega satud

Ehk on erivajadustega laste vanemtele pandud veelgi suurem ülesanne – väärtustada inimesi niisugustena nagu nad on. Erivajadusega lapse kasvatamine avardab  silmaringi, kasvatab paindlikumaks, näitab maailma hoopis teise valguses.

Kohe algusest peale  oleks tark lapse kasvatamisel/õpetamisel lähtuda heast, sellest, mis ta oskab ja mis talle meeldib, mitte aga vigadest ja puudujääkidest, mis lapses olemas on.

NOORTE VAIMNE TERVIS.

Enesehinnang ei ole sünniga kaasa antud vaid kujuneb elu jooksul. Sellele avaldavad mõju kõik inimesed, kellega lapsed kokku puutuvad. Noor, kellel on madal enesehinnang, ei ole oma võimetes kindel ning kahtleb kas ta saab probleemidest jagu. Ühiskond muutub kiiresti, uute olukordade ja ohtudega puutuvad kokku ka lapsed. Nad peavad leidma kõige uuega toimetulekuks jõudu ja oskusi, ehk tugevat enesehinnangut. Meie, täiskasvanud, peame leidma need vahendid, millega noorte enesehinnangut tõsta ja toetada.

Ühtekuuluvus ja tugev perekond, on suurim õnn.

Kuigi maailm on muutunud, on noored ikka samasugused kui varem.

Pidev sund ja kohustus kõike hästi teha on väga väsitav. Tublidus ei ole mingi iseenesestmõistetavus. Selle tagajärg võib olla masendus, mis väljendub söömishäire. uimastite, alkoholi, tubaka tarbimise või katsena elule ots peale teha. Lahendamatu ja raske kodune olukord lööb noore enesehinnangusse mõrasid. Noorel peab kodus olema üks turvaline inimene, kes võtab vastutuse, hoolitseb, organiseerib, kes oskab öelda mis on õige ja mis vale ning oleks samas hea sõber. Ainult keeldudest ja reeglitest ei piisa, nad vajavad käskudele põhjendusi.

Lapsed jälgivad oma õpetajaid ja arvustavad nende käitumist, hindamist ja autoriteetsust. Statistiliselt panevad õpetajaid kõige rohkem proovile just kaheksandate klasside õpilased, kes ise on arengujärgus, tajuvad teiste nõrkusi ning kasutavad neid ära. On väga oluline, et nii kodus kui koolis keskendutaks tugevate külgede toetamisele, mitte nõrkuste otsimisele. Koolis ette tuleva trotsi või osavõtmatu käitumise taga on sageli kartus läbi kukkuda. Ebakindel noor jääb kergesti hätta. Seega õpetajapoolne tähelepanu, klassikaaslaste toetus, sõprussuhted, on edasiliikumisel suureks toeks. Õpilane võib oma probleeme peita teiste segamisse, ähvaradamisse või endassetõmbumisse. Poistel on sagedamini nii haavatav enesehinnang, et mis tahes ebaõnnestumise väljatulemiseks otsitakse vägivaldseid lahendusi.

Noored eralduvad tihti kindlatesse rühmadesse, kellel on omad väärtused, riietumisstiil. Kambaga läbikäimine, annab noorele tunde, et tal on endal nagu teistelgi sellesse kampa kuuluvatel, oskused ja teadmised, kuidas selles erilises maailmas toime tulla. Ning see maailm on tähtsam kui täiskasvanute maailm. Omasuguste hulgas heakskiidu leidmine, selle nautimine on elus tähtis. Nad otsivad ühtekuuluvustunnet teiste noortega ega mõtle tagajärgedele. Kui nooruk sellest kambast välja langeb, nõrgeneb tema enesehinnang ning ta ei saa enam rühma jõust tuge saada

Kuula, mida laps sulle räägib ja pane tähele tema eneseusku.

Meenuta ja rõhuta tema õnnestumisi.

Kui kellelgi tekib vaba aega konkreetse lapse jaoks, tuleb seda võimalust kasutada. Isegi põgus kokkupuude inimesega, kes toetab, on parem kui selle täielik puudumine.

Arvesta, et lapsed on sünnist saadik erinevad.

Pea meeles, et intelligentsus ja võimekus ei sõltu temperamendist.

Kui õhkkond on pidevalt süüdistav ja õppimine tundub olevat raske, siis seda see ka on. Kui koolis valitseb mentaliteet, et siin tullakse toime, hakkavad ka õpilased endasse ja õppimisse uskuma ning tahavad seda teha.